Paar küsimust ruumiperioodika toimetajale, ehk, miks ja kuidas kirjutatakse Eesti ruumist

DIIVAN
Silvia Pärmann, peatoimetaja
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
Diivan on kirjastusele Ühinenud Ajakirjad kuuluv väljanne, mille asutas kunagi kirjastus Presshouse. Ajakirja missioon on algusest peale olnud tutvustada Eesti parimat tootedisaini ja sisearhitektuuri. Proovime hoida ajakirjas ka meie lugejate väärtustele vastavat elustiiliosa, mis tutvustab restorane, hotelle, arhitektuuri ja kunsti.
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?
Kuna Diivan on jäänud ainsaks väljaandeks, mis saab sellises mahus Eesti disainile ja sisearhitektuurile tähelepanu pöörata, on suures osas tegemist väikese toimetusega väljaandega, mis sünnib kaasautorite huvist valdkonna vastu.
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
Diivani teemadering on püsinud muutumatuna juba aastaid, oleme leidnud oma niši ja lugejad ning kavatseme jääda disaini ja sisearhitektuuri juurde. Proovime üles leida hetkel aktuaalseimad teemad ja värskeima hea disaini, anda ülevaate olulistel messidel esitletud toodetest ning samas olla ka inspiratsiooniks oma kodu sisustajale.
Nendele kriteeriumitele vastavad lood ja ainult väga hea kvaliteediga fotod ajakirjas avaldamiseks sobivadki.
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
Artiklid kirjutab peamiselt kaheliikmeline toimetus ja väike kaasautorite ring. Meie jaoks on väga oluline parima võimaliku kvaliteediga interjöörifoto ning valdavalt pildistab meie jaoks Terje Ugandi, ehkki fotode püsiautorite ringist leiab ka Arne Maasiku, Tõnu Tunneli, Kaido Haageni. Teemad leiame igapäevase suhtluse käigus selles valkonnas tegutsevate professionaalidega, väga inspireerivad on ka näiteks Milano ja Stockholmi messid.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
Diivani lugeja on hea maitsega disainist ja arhitektuurist huvituv Eesti inimene, päris palju on nende hulgas ka disaini ja sisearhitektuuri valdkonnas töötavaid proffe. Meie lugejatest suur osa on ise parasjagu sisustamas oma kodu (kas siis omal käel või sisearhitekti abiga), pooled on aga need, kes inspiratsiooni saamiseks jälgivad ajakirja juba aastaid – avalikud ruumid, millest kirjutame, pakuvad huvi ka siis, kui kodus ega kontoris uue ruumi loomine päevakorral pole.
Meie lugeja on valdavalt linnas elav keskmisest kõrgema sissetulekuga inimene. Ehkki inimestena hindame kõrgelt ka maastikuarhitektide tööd, ei tegele meie väljaanne ei maastikuarhitektuuri ega aiakujundusega – oleme need teemad jätnud kolleegidele ajakirjadest Kodu & Aed ja Meie Kodu.
Tiraaž ei ole avalik.

EHITUSKUNST
Aet Ader, Kadri Klementi, peatoimetajad
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
Ehituskunst loodi 1981. aastal ning seda toimetasid tollal nn Tallinna kooli või Tallinna Kümne arhitektid eesotsas Ain Padriku, Ignar Fjuki ja Ado Eigiga, hiljem oli peamine koostaja Leonhard Lapin. Ehituskunst sai alguse kui Eesti Arhitektide Liidu aastaraamat, noored ärksamad arhitektid projekteerimisinstituutidest soovisid arhitektuuri teemadel arutada ja linnaehitusest, ruumist ja masselamuehitusest artikleid avaldada. Ajakirja nimi laenati eesti esimese põlve modernisti Edgar Johann Kuusiku samanimeliselt raamatult, mis ilmus 1973. aastal ning millest sai põlvkonna arhitektuurifilosoofia käsiraamat.
Nüüdseks on Ehituskunst Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna väljaanne ning võetud on akadeemilisem suund. Ilmutakse nagu alguseski – kord aastas.
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?
Ehituskunst on kogumik artikleid, mis on toidukultuurist paralleeli tuues "slow-food". Artiklid, mis ei pea olema päevakajalised, vaid on arutlevad, manifestid, esseed, teadusartiklid...
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
Igas väljaandes on vähemalt üks eelretsenseeritud artikkel. Senini on igal aastal olnud ka teema, mis mingil viisil kirjutisi ühendab. Valime tekste, mida oleks ka aastate pärast huvitav lugeda.
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
Igal aastal kuulutame välja open-call’i, mille peale on tulnud ettepanekuid nii kohalikelt kui ka mujalt. Saadetud abstraktide põhjal teeme valiku. Eelmine kord oli vist pakkujaid kümne ringis. Aga tihtipeale kutsume otse inimesi kirjutama.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
Lugejad on arhitektuuritudengitest seenioriteni ja filosoofidest graafiliste disaineriteni, aga ilmselt peamiselt arhitektid, kes on huvitatud rohkemast kui vaid arhitektuuri pragmaatilisest küljest. Tiraaž on 500.

ERAMU & korter
Maris Kerge, endise ERAMU & korter peatoimetaja (suvi 2013 – kevad 2014). Ajakirja ERAMU & korter uuendati 2014. aasta kevadel ja ilmub nüüd arhitektuuri, disaini ja sisustusajakirja IDEE nime all.
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
ERAMU & korter tegi enne 2014. aasta kevadel IDEEks saamist läbi mitu transformatsiooni. Kui ma õigesti mäletan, alustati esiteks üldse projektialbumina. Albumi eesmärk oli tutvustada kvaliteetarhitektuuri ja häid autoreid nn tavainimestele, erinevalt nt Triin Ojari peatoimetatud arhitektuuriajakirjast MAJA, mis on positsioneeritud kui väljaanne profilt profile.
Minu otsus ajakirja toimetada lähtus kolmest impulsist. Esiteks soovisin sarnaselt Solnessi omanikele arhitektuurivaldkonda populariseerida. Ühelt poolt näidata head arhitektuuri (imestan jätkuvalt, mida küll skandinaavlased söövad, et seal ka „keskmise inimese“ esteetiline taju nii hea on), teisalt tutvustada arhitekte kui persoone. Arhitektid on ühiskonnas lubamatult nähtamatud. Peale selle paelus mind ajakirja toimetamise juures selle loov potentsiaal, võimalus töötada välja teemadeloogika, struktuur, otsida lugusid ja autoreid – olla lavastaja.
2. Mis motiveerib sind selle valdkonnaga tegelema?
Mind motiveerib ruumiga tegelema nii praktiku kui ka ajakirja toimetajana veendumus, et hea ruum võib märgatavalt parandada meie elukvaliteeti. Alustades loogilisest põhiplaanist, lõpetades mõnusa valgustusega.
3. Millest lähtusid väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi valisid seda, millest kirjutati? Millised olid lugude avaldamise kriteeriumid?
ERAMUga alustades oli vundamendiks Karen Jagodini käe all paika loksunud süsteem: lugude arv, maht, kajastatava arhitektuuri esteetika, autoritering (kirjutajad ja fotograafid) – ehk siis ka kajastuste iseloom. Mulle sobib süstematiseerimine ja eelistan vastutuse jaotamist. ERAMU & korteri puhul koostasin esiteks kaardi lugude tüpoloogiatega (portreelugu arhitektiga, objektilugu interjöörist, objektilugu maastikust, ruumimõtisklus mittearhitektilt jne) ja määrasin nende ilmumissageduse (kord aastas kuni igas numbris) – selle käigus intuitiivselt silmas pidades, et ajakiri annaks „tavainimesele“ arhitektuurivaldkonnast piisava ülevaate. Teiseks kutsusin väljaande juurde kolleegiumi. Koosseisus oli sisearhitekt, arhitekt, maastikuarhitekt, „disainihuviline kõrvaltvaataja“ ja kommunikatsiooniinimene. Töötasime välja uue numbri skeleti ning valisime välja inimesed ja objektid tulevasse numbrisse.
Paralleelselt numbrite koostamisega alustasin koos kommunikatsioonispetsialisti Kristi Jõeäärega üldist analüüsi, et ajakirja positsiooni ja lugejate arvu tõsta. Kaardistasime sihtlugeja, tehes fookusgrupi uuringu, millest näiteks selgus, et väljaanne võiks pigem olla elustiiliajakiri.
Nagu öeldud, tellisin lugusid Kareni juba hästi sisse töötatud autoriteringilt kindlaks kujunenud mahus ja stiilis. Lugu tellides andsin autorile ette märksõnad, millest kirjutades lähtuda, vältides nii ruumide ümberjutustusi stiilis “toas on kapp, kapp on pruun”. Kuna kirjastusel toimetajat pole, vaatasin tekstid alguses ise üle ja edastasin siis keeletoimetajale. Nii sain väga hea ülevaate, kuidas keegi kirjutab, kellelt tasub tekste tellida ja kelle peaks autorina välistama.
4. Kust artiklid peamiselt tulid? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakuti ja kui palju otsisite-küsisite ise?
Lugude leidmine oli mehaaniline tegevus. Esiteks helistasin läbi tuttavad sisearhitektid-disainerid ja uurisin tehtud tööde kohta. Seejärel kammisin sisearhitektide liidu kodulehel toodud kontakte (võtsin ühendust nendega, kelle käekirja sobivusest meie ajakirja mul mõningane aimdus oli). Aastase tegutsemise järel tekkis lõpuks ka momente, kus autor ise ühendust võttis ja valminud tööd pakkus. Oli paar juhust, kus loo või objekti pakkus välja kirjutaja.
5. Kes oli ERAMU ja korteri lugeja? Mis oli teie tiraaž?
ERAMU & korteri tiraaž oli 1500, IDEE tiraaži ma ei tea. Enne mind polnud ERAMU & korter oma lugejat kaardistanud, koostöös Kristiga sõnastus see lõpuks järgmiselt:
Sihtrühm: 35+ maksujõulised inimesed (netosissetulek alates 1800 eurost kuus), kes omavad või loovad teist või kolmandat kodu, on huvitatud heal tasemel ja eristuvast sisearhitektuurist, arhitektuurist ja disainist. Tunnevad valdkonna vastu huvi ja soovivad olla kursis uudsete ja mitmekülgsete lahendustega. Ajakirjast otsivad infot ja inspiratsiooni, et koos sisearhitektiga värskendada oma kodu, lisada detaile või luua uut kodu. Ajakirja ostjateks on enamasti naised, aga lugejatena näeme tulevikus 30 protsendi ulatuses ka mehi. Erialalt on tegu kas väikese või keskmise suurusega ettevõtete juhtidega, spetsialistidega või siis suurettevõtte keskastme juhtide, hinnatud spetsialistidega, kes on saavutanud oma erialal kindlustunde ja on tunnustatud või saavutanud midagi omas valdkonnas (nt turundusinimene on võitnud kuldmune, kasvatanud käivet vms tulemusnäitajad). Arhitektuuri, kultuuri ja disaini huviga balansseerib oma igapäevast ärikeskset maailma. Sihtrühma esindaja on väljapoole fookuse ja kriitilise meelelaadiga ning uudishimulik, avatud uuele. Talle on oluline, et heal tasemel kultuur oleks lihtsasti tarbitav ja kättesaadav. Oskab nautida head toitu ja jooki, on valmis maksma kvaliteedi eest mõistlikku hinda. Ta on intelligentne ja suhtleb aktiivsemalt endale sarnaste inimestega. Samas on avatud ja sõbralik ka endast erineva taustaga inimeste vastu. Sihtrühma esindaja on sotsiaalselt vastutustundlik, ent mitte äärmuslik.

MAJA
Katrin Koov, peatoimetaja
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
Ajakirja Maja lõid aastal 1994 Ado Eigi, Kalle Vellevoog ja Enn Rajasaar (AS Solness).
Sellel ajal ilmus Eesti Arhitektide Liidu (EAL) egiidi all mustvalges trükis Leo Lapini toimetatud suuresti teooriakeskne Ehituskunst.
MAJA eesmärk oli kajastada esmajärjekorras uut valmivat Eesti arhitektuuri ja sisearhitektuuri, tuues võrdluseks ka rahvusvahelist kogemust ja praktikat.
Praegu annab MAJA välja Solnessi Arhitektuurikirjastuse OÜ tütarfirma Kirjastus MAJA OÜ. See on kirjastuse ainus väljaanne. Suures osas toetab MAJA väljaandmist Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital. Toimetuse kolleegium on laiapõhjaline. EAL, Eesti Sisearhitektide Liit, kunstiteadlaste ühing ja Kulka arhitektuuri sihtkapital määravad sinna oma esindajad.
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?
Soov ehitada sildu ühiskonnas ning vajadus mõtestada ruumi ja selle loomist – see on pidev protsess. Kindlasti ka soov laiemalt tutvustada ja asjatundlikult analüüsida Eesti arhitektide loomingu paremikku nii Eesti ühiskonnas kui ka rahvusvaheliselt, viimase tõttu on ajakiri suures osas kakskeelne – põhiartiklid ilmuvad eesti ja inglise keeles.
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
Väljaande formaat lähtub vajadusest arendada erialast ja ühiskonnakriitilist mõtlemist (põhiline sihtgrupp – professionaalid) ning parandada laiemat ühiskondlikku sidusust (kõik lugejad). Iga numbri ülesehitus lähtub parajasti aktuaalsest peateemast, seda nii kriitiliste teemaartiklite kui ka valitud projektimaterjali osas.
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
Siiani on minu praktikas kõik artiklid spetsiaalselt tellitud olnud – hoolikalt valitud ja kaalutud lood. Pakutakse küll aegajalt materjali, aga enamasti jäävad need määramata ajaks ootele, kuna teema või lähenemisviis ei ole parasjagu aktuaalne.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
Täpseid statistilisi andmeid mul ei ole, aga seniste teadmiste põhjal loevad ajakirja eelkõige professionaalid: arhitektid, arhitektuurikriitikud, aga ka teadlikumad tellijad ja lihtsalt laia silmaringiga huvilised. Tiraaž on praegu 1000.

MÜÜRILEHT
Helen Tammemäe, peatoimetaja
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande ruumiga tegeleva sektsiooni loomiseks?
Linnakülgede idee tekkis Müürilehes eelkõige sellest, et igas väärikas kultuuriväljaandes on ja peaks arhitektuur olema esindatud. Ühel hetkel hakati just urbanistikast ja linnaruumist avaramas kontekstis aktiivselt rääkima. Siis oli selge, et meie sfääri (sellesse, milles Müürileht opereerib) on säärast platvormi tarvis. Samas oli tekkinud palju inimesi, kes neid teemasid käsitlesid, ja selge uus diskursus, mis väljundit vajas, oligi olemas.
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?
Linnas toimub alati midagi, selle kohta on alati arvamus ja sellest on hea midagi lugeda. Linn on ühtlasi nii asukoht kui mootor, protsessi osa, mõjutaja ja mõjutatav.
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
Arhitektuuriosa proovime leheteemaga sobitada, aga see ei ole range. Kajastused sõltuvad kirjutajatest ja sellest, mis neil südamel. Kuna me teatavasti lugusid tellida ei saa (meil pole honoraride maksmiseks vahendeid), siis uurivat ajakirjandust on linnateemade osas raske teostada.
Aga on ka erandeid, kui mingi koht või sündmus on eriliselt fookuses. Näiteks Kultuurikatla planeering – Francisco Martínezi lugu on Müürilehe enimloetud artikkel!
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
Kuna rubriigitoimetaja Veronika Valk valdas oma nišši väga hästi, siis minu kui peatoimetajani linnalood enamasti ei jõudnudki. Saadeti rohkem talle ja tema siis otsustas, mis sobis avaldamiseks ja kuhu (kas meile või Sirpi – ta toimetas mõlemat). Mõnda aega tagasi valiti ta Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunikuks ning see oleks tekitanud huvide konflikti. Seetõttu momendil meil linnaruumitoimetaja puudub ja see annab valusalt tunda. Alates 2015. aasta märtsilehest toimetab kitsamalt arhitektuurikülgi Sille Pihlak, aga tema ampluaa on konkreetselt arhitektuur, mitte niivõrd linnaruum laiemalt.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
Lugeja on intelligentne, trendidega kaasa liikuv, uuendusmeelne, avatud, eelarvamustevaba, laia silmaringiga, empaatiline, peaasjalikult kõrgharidusega või haridust omandamas.
Tiraaž on 4500, sellest u 700–800 läheb poodidesse ja tellijatele, ülejäänud uue süsteemi kohaselt iga kord uude kohta. Leht on nüüd vabalevi asemel müügis, aga kuna senistes levikohtades (fuajeedes, koolides, lokaalides, galeriides) on raske müüki korraldada, siis sõltume pigem klassikalisest müügist Lehepunkti kaudu. Et olla endiselt nähtaval ja kättesaadaval, võib tasuta Müürilehte leida sellistest kohtadest, kus võiksime uuele potentsiaalsele lugejale esmakordselt kätte sattuda. Osa ühest numbrist näiteks kinkisime ülikoolidele ja gümnaasiumitele, mõnel järgmisel korral võib levipaigaks olla ühistransport või mõni väikelinn – sõltuvalt aset leidvatest sündmustest ja lehe teemaga haakimisest.

SIRP
Merle Karro-Kalberg, Sirbi arhitektuuritoimetaja
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande ruumiga tegeleva sektsiooni loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
Kultuurileht Sirp alustas ehitatud keskkonna regulaarset kajastamist 2010. aastal. Selle viie aasta jooksul on Sirbil olnud kolm arhitektuuritoimetajat – Margit Mutso, Veronika Valk ja nüüd Merle Karro-Kalberg. Arhitektuur kujundab meie avalikku ruumi ja seetõttu ei ole ehitatud keskkonna teemad vähem olulised kujutava kunsti, teatri või kino teemadest. 2013. aasta nö Sirbi skandaali ajal kadus lehest mõneks numbriks arhitektuuri valdkonna kajastus, kuid Ott Karulini peatoimetajaks saamisega järjepidevus taastus.
2. Mis motiveerib väljaandjaid selle valdkonnaga tegelema?
Sirp on ainuke väljaanne Eestis, kus ehitatud keskkonna ja disaini temaatika ilmub stabiilselt igal nädalal projektikirjutamise ja aruandluskohustuse taaga ja saagata.
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
Kuna Sirp ilmub nädalalehena, on meil võimalus piisavalt kiiresti reageerida päevakajaliste teemade lugejate ette toomisel. Sirbi artiklite formaadist tulenevalt saab olulisi teemasid käsitleda pikemalt ja süvitsi. Sirbi teemad koonduvad enamasti numbri märksõna ümber (”Publik”, “Autoriõigus”, ”Preemiad”), mis samuti suunab artiklivalikut. Hea Sirbi lugu peaks olema mõttetihe nauditav tekst, mis ei anna edasi ainult ideed, vaid pakub ka lugemisnaudingut. Tuleb tõdeda, et väga keeruline on arhitektuuri valdkonnas avaldada tekste, mis samaaegselt kõnetaksid ühtviisi nii arhitekti kui filmikriitikut. Teemakäsitlused, mis lähevad ehitatud keskkonna detailidesse süvitsi, jäävad teise valdkonna spetsialistile kaugeks. Artiklid, mida teised põnevusega loevad, on arhitektuuri valdkonna tundja jaoks ebahuvitavalt pinnapealsed. Tasakaalu leidmine on väljakutse.
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
Suurem osa tekste valmib tellimisel, pakutakse vähem.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
Sirbi lugejaskond on ühest küljest väga lai, hõlmates muusikuid, ühiskonnategelasi, teatrikriitikuid, filmitegijaid, arhitekte jne. Teisalt on Sirbi lugejaskond kitsas ringkond, kes naudib sisutihedat head teksti, kes jaksab kaasa mõtelda ning huvitub kultuuri ja ühiskonna suhetest. Sirbi tiraaž on 5000.

Eesti urbanistide väljaanne U
Kaija-Luisa Kurik, Keiti Kljavin, Andra Aaloe, peatoimetajad
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
Linnalabor hakkas Urbanistide uudiskirja U koostama aastal 2010. Esialgne eesmärk oli kahekuulise intervalliga väljasaadetavas e-kirja manuses kajastada valdkonna olulisi sündmusi ning lisaks avaldada pikemaid teoreetilisi ning arutlevaid tekste ja linnafotosid. Suuresti toimetajate huvi tõttu kasvas uudiskirjast järk-järgult üha mahukam online-ajakiri, mille fookus on pigem suunatud teoreetilistele teemadele. Uudiskirja nimetamine väljaandeks (ehk newsletter’i nimetamine review’ks) 2012. aastal väljendab sisulise rõhu muutust. Kuus korda aastas ilmuvast pdf-ist on nelja aastaga kujunenud kaks kuni kolm korda aastas ilmuv üsnagi mahukas kakskeelne veebiväljaanne. Väljaande sisu kujuneb suuresti toimetajate intuitsioonist lähtuvalt ning teemanumbrite vormis. Urbanistika interdistsiplinaarus võimaldab tegeleda nii visuaalsete, sotsiaalsete kui rangelt ruumiliste küsimustega ning seetõttu on entusiasm jätkuvalt elus.
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?
U ilmumine sõltub võrdlemisi suurest ringist inimestest ning toimetajatena tunneme rõõmu, et oleme nii ajakirja visuaalse külje, programmeerimise, tõlked kui keeletoimetuse suutnud suunata professionaalide kätte. U toimetusmeeskond on Eesti Kunstiakadeemia urbanistika eriala taustaga ning motivatsioon tuleb soovist eriala propageerida, huvitavaid teemasid lahata ning diskussiooni tekitada, võrgustikke luua. Kuigi U on väliselt üsna selgeplaaniline, püüame (riigi ja valdkonna) piire eirata – iga uue numbriga määratleme mõneti oma positsiooni uuesti, meeskond on rahvusvaheline, U-l on kujunenud välja oma lugejaskond ja autorid ka väljaspool Eestit.
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
U ilmub teemanumbritena – keskendunud oleme nii laiematele teoreetilistele konstruktsioonidele (näiteks perifeeriate ja postsotsialismi erinumbrid) kui ka linnadele (ilmunud on nii New Yorgi, Berliini kui ka Helsingi erinumber). Teemanumbrid on üldjuhul seotud aktuaalse sündmusega (näiteks seoses Urbanistika- ja linnamaastike päevadega ilmus Postsotsialistliku linna eri). Kriteeriumeid kui selliseid ei ole – kuna me autoritele enamasti honorari maksta ei jõua, panustame toimetajatena rohkem aega kirjutajate leidmisele ning hiljem tekstide toimetamisele ja tagasiside andmisele.
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
U artiklid sünnivad nii tellimusel kui ka pakutuna. Mitmed autorid on õppinud või õpivad veel ülikoolis ruumierialadel, on kuidagi seotud U väljaandja Linnalaboriga või teiste linnateemaliste sündmuste või ühendustega. U taasavaldab ja tõlgib ka juba ilmunud artikleid, tuues urbanistika teooriat kohalikule lugejale lähemale ning laiendades emakeeles urbanistikaalast sõnavara. Samuti vahetame artikleid nii Müürilehe kui ka teiste omaalgatuslike meediaväljaannetega. Viimaste numbrite puhul on eriti selgelt esile tulnud kollaaži põhimõte – U on järjest vähem päevakajaline uudiskiri ning järjest enam valdkonna teemade koondaja ja küsimuste püstitaja.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
U on veebiväljanne, mis on ka pdf-ina allalaetav ning väljaprinditav. U on oma lugejat kaardistanud – lugeja on naissoost, 24–49-aastane väga erinevate valdkondade esindaja: kohaliku omavalitsuse ametnik, linnaaktivist või -uurija, vabakutseline või erasektorist, palju on ka üliõpilasi. Peale veebiväljaande ilmub väljaanne võimalike koostööde vormis ka paberil (näiteks U15 (Linnaidee eri); U16 (koostöö Urbanistika- ja linnamaastike päevadega) ja käesolev U17 (koostöö ÕUega), tiraaž on erinev ja vastab tellimusele.

Väliruumi ajakiri ÕU
Anna-Liisa Unt, Merle Karro-Kalberg, Karin Bachmann, peatoimetajad
1. Mis olid konkreetsed põhjused väljaande loomiseks ja mis alustel väljaanne praegu tegutseb?
Väljaande loomise impulsiks oli puudus heal tasemel emakeelsetest erialastest tekstidest, mis hõlmaksid valdkonda laiemalt kui igapäevane kodune iluaiandus. Tänaseks ei ole see puudus kustutatud, pigem on tekkinud nõudlus, meil on lugejaskond, jooksvalt kerkib pinnale valdkondi ja vaatenurki, mida tahaks avada ja tutvustada. Paar-kolm numbrit on tihti mõttes ette valmistatud. Alguses ilmusime maastikuarhitektide liidu ajakirjana, hiljem tundus, et eraldi mittetulundusühinguna on lihtsam ja vabam tegutseda. Täna vastutab ÕUe ilmumise eest MTÜ Kino, meeskonda ja toimetust asendab ring lähedasi sõpru, kellega me nagunii palju aega koos veedame. Ekspertidest komplekteeritud kolleegiumi meil ei ole.
2. Mis motiveerib väljaandjaid ja toimetajaid selle valdkonnaga tegelema?
Oleme oma süsteemi välja töötanud, lõpetada praegu ei raatsiks, vähemalt väga tõsiselt me seda kaalunud ei ole (kahtlusi on vahel ikka – teiste asjade kõrval jääb ÕU mõnikord lohisema ja pooliku jõuga ei taha töötada). Ajakiri on diskussioonile kaasa aidanud, näidanud huvilistele, millega tegeleme, koolitanud ka kodanikku olema kursis, olema kriitiline ja nõudlik, aga mõnes osas ka leebem, vastutulelikum, avarama meelega. Vaadates raamaturiiulis järjest pikenevat ÕUede rivi, on hea meel tekstidest ja autoritest, keda oleme väliruumi teemadel mõtlema ärgitanud.
Kui esimesed numbrid andsime välja sisuliselt olematu eelarvega, siis praegu mõjub motivatsioonina ka see, et kultuurkapital on meie asja piisavalt oluliseks pidanud, et sellele õlg alla panna.
3. Millest olete lähtunud oma väljaande ülesehitusel ja formaadi valikul ning mille järgi te valite seda, millest kirjutate? Millised on lugude avaldamise kriteeriumid?
Füüsiline formaat kujunes soovist ajakiri taskusse või ridiküli mahutada. Iga number ilmub (valitud toonis) ühevärvitrükis, täisvärvides pildipoognaga ajakirja keskel. Sisuline ülesehitus tugineb rubriikidele, mis leiavad ise oma nime ja koha, kui tekstid on kokku saamas. Kui temaatika lubab, oleme proovinud teooria ja praktika tasakaalus hoida ning tutvustada mõtlejate ja arvajate kõrval ka realiseeritud projekte. Numbri teema kujuneb aktuaalsuse ja kolleegiumi hetke-eelistuse kombinatsioonina. Viimaste ÕUede kaaned oleme püüdnud kujundada mitmeotstarbeliseks reklaamnäoks/visiitkaardiks – näiteks volditavaks mudeliks või varemeteks (viimane illustraator Ulla Saarelt), värvitavaks kontuurkaardiks jne. Soovime edaspidigi kaasata kaane kujundamisse visuaalkunstnikke, et nende tööle hoogu anda. Lugude avaldamise kriteerium on kvaliteet – tekst peab olema hästi ja korrektselt kirjutatud ning sisaldama adekvaatset infot. Seda peab olema hea lugeda.
4. Kust artiklid tulevad? Kui palju teile tekste, teemasid, objekte pakutakse ja kui palju otsite-küsite ise?
Esimeste numbrite raames saatsime erialaliidule artiklite pakkumiseks kutse, aga kuna (kirjutavate) erialainimeste ring on üsna kitsas, siis see viis ennast pikalt ei õigustanud. Iga numbrit raamistab üks laiem teema ja selle avamiseks pöördume ise autorite poole, kes moodustaksid hea komplekti. Oleme palunud kirjutama ka geograafe, kirjanikke, ajaloolasi ja teisi enda ringist ja erialast väljaspool seisjaid, et mitte oma väljakujunenud maitsesse ja meetoditesse liialt kinni jääda. See, et ise pakutakse lugusid, on pigem erand.
5. Kes on teie lugeja? Mis on teie tiraaž?
Ilmusime esimest korda rahvusvahelise maastikuarhitektuuri kuu raames Eesti Maastikuarhitektide Liidu väljaandena aprillis 2009, number oli üsna eksperimentaalne ja anti välja tuhandeses tiraažis. Edaspidi on trükiarv olnud 500. Meie lugejad on erialainimesed ja lähierialade esindajad, aga ka väliruumihuvilised laiemalt.